TÄISKASVANUD ÕPPIJA NÄDAL

reede, 28. veebruar 2014

Raamatu kohta võib (aga ei pea) kirjutama järgmiselt:
1. Raamat pealkiri ja autor
2. Lühike ülevaade raamatu sisust (võib lisada ka mõne lühikeses iseloomuliku/huvitava lühikatkendi raamatust)
3.  Minu arvamus raamatust (mis meeldis/ei meeldinud JA MIKS?) ning kellele ma sellist raamatut soovitaksin
NB! Kindlasti lisada juurde oma nimi
Soovi korral võib lisada veel taustamaterjali autori ning teose kohta (koos vastavate viidetega).

Oma arvamused võib saata e-maili aadressil Saarekeskkogu@gmail.com

Minu loetud raamatu kohta on keegi juba midagi kirjutanud? Aga lisa oma arvamus kommentaari näol!


Liisi

Militaristi päevik Vene kroonu kroonikad. Toimik nr 1. LENNUVÄE LOOD


"Kes sõjaväes on teeninud, see tsirkuses enam ei naera… Või kui naerab, siis on sellest tsirkusest piisavalt palju aega mööda läinud. Viiemiljonilises inimhulgas (väidetavalt nii suur olla olnud Nõukogude Armee koosseis) juhtus vältimatult igasugu jaburusi, kui ka seesuguseid juhtumeid, mis hilisema meenutuse käigus suu muigele veavad."


Kirevaid juhtumisi (vene saidilt bigler.ru) nõukogude lennuväe elust on kokku kogunud ja tõlkinud Lemet  ning need ka raamatusse kokku pannud. Ja põnevaid lookesi juba jagub. Tegemist on ülimalt meelelahutusliku kogumikuga kus nalja saab nabani ja kes kunagi vene sõjaväes käinud, sellel on loodetavasti nostalgiat silmini. Tõsi, arvesse tuleb võtta ka vene inimese jutuveeretamisoskust ning kõike puhta kullana võtta ei tasu

Väga lõbus ja põnev on, sest ega siis huumor ei muutu, mõne olukorra absurdsus samuti mitte. Ja seda ütleb esiteks tüdruk, kes ei ole Nõukogude ajal elanud (ega sõjaväes käinud) ja teiseks tsiviilisik, kes ei tea lennundusest mitte tuhkagi. Aga ajaloohuviline olen küll. Ning sellised lood (vürtsitatud rohkete promillide ja mõnikord ka mitte eriti viisakate sõnadega) näitab, et ka nõukogude sõdurid (ka lennuväes) on siiski inimesed. 


Üks näide (74. lugu):
Loo jutustasid mulle vennad afgaanlased. Teel „üle jõe“ oli neil vahemaandumiseks lennuväli, kus nad tankimiseks aeg-ajalt maandusid. Kujunes välja nii, et vaba aega oli neil seal kolm-neli tundi aga teha polnud suurt midagi. Otsustati siis kuidagi aega sisustada – kõrbemaastik, madusid kurguauguni (peamiselt kobrad). Püüdsidki ühe kinni, tõmbasid mürgihambad välja ning hakkasid temaga ennast pildistama. Tasahaaval madu kohanes, roomas mööda baasi ja enam ei mõelnudki minema putkata. Isegi hüüdnime sai endale  - Maša. Ja temaga fotografeerimine sai traditsiooniks – iga saabunud ekipaaži liige mässis enne väljalendu ilmtingimata Maša endale ümber käe või kaela ja tegi mälestuseks pildi.
Kord maandus üks ekipaaž, kellel jäi edasilennuni üpris vähe aega. Aga traditsioon on traditsioon – vaja endid Maškaga pildile jäädvustada. Uurivad siis korrapidajalt, et kus Maška on.
See vastab muidugi rahulikult, et vaadake sinna põõsastesse, seal ta kuskil roomas. Mehed nuhkisid kiirelt põõsad läbi, leidsid Maška üles, üks mässis ta endale ümber käe ja seisab siis rahulikult, poseerib. Kobra ajas kaela laiaks, sisises – lolliks võib minna, kui ilus pilt…
Samal ajal tuli sööklast välja teine pilootide seltskond ja ka neil oli käele mässitud kobra!!! Esimesed piloodid (need kes pildistasid) küsisid loomulikult imestunud silmi, et kes see teil on??? Nood vastasid rahulikult, et meil on Maška. Aga KES TEIL ON???
Tuli välja, et meie kangelased tassisid põõsast sabapidi välja tavalise, normaalse kobra, kellel oli hammaste ja mürgiga kõik eeskujulikus korras. Ja madu oli sellest nahaalusest lihtsalt sedavõrd hämmastunud, et isegi ei hammustanud.
Tõsi küll  sõdur, kes teda hoidis, tuli kiiremas korras laatsaretti toimetada, sest loetud sekundite jooksul vahetusid ta näos kõik vikerkaarevärvid ja ta lihtsalt lülitus välja. Lendude lähedale teda sel päeval enam ei lastud.

Või siis selline (105. lugu):
Juhtum elus nagu anekdoot…
Lendasime 1991. Aastal Jaapanist Nõukogude Liitu. Startisime. Saare kohal oli pilvitu taevas, imeilus. Varsti jõudsime pilvisusse, piim oli akna taga, hakati limonaadi-veini pakkuma. Ja kus korraga hakkas raputama!! Kotid kukkusid laegastest välja, naised kiljusid, limonaad pritsis… ja samal hetkel teadustas stjuardess: “Lugupeetud reisijad, daamid ja härrad, seltsimehed, meie lennuk ületas just Nõukogude Liidu õhupiiri!“


Lisaks kahele raamatule (ilmunud on ka toimik 2 ning toimim 3) saab erinevaid lugusid lugeda ka militaar.net foorumist

Liisi

kolmapäev, 19. veebruar 2014

Tere tulemast Saare Maakonna Keskraamatukogu blogisse! 

Siin on koht, kus saab loetud raamatute üle mõtiskleda, uurida mida loevad teised ning ennast raamatukogu tegemistega kursis hoida. Kirjutage meile julgesti aadressil Saarekeskkogu@gmail.com. Ootame eriti arvamusi loetud raamatutest ja muljeid raamatukogus toimuvate sündmuste ja ürituste kohta. Kirjutiste juurde lisada kindlasti ka nimi! Liisi vaatab kirjutatu üle ning lisab kõigile lugemiseks. 

Liisi :)