TÄISKASVANUD ÕPPIJA NÄDAL

teisipäev, 29. aprill 2014

Õppevõimalusi tuvustame USAs

viktoriinile pääseb juurde siit.

NB! Kes soovivad teha TOEFL näidistesti, palun teatada hiljemalt 5. maiks katrin@kuressaare.ee

esmaspäev, 28. aprill 2014

STALINI MURTUD NINA Eugene Velchin


„Kallis seltsimees Stalin
Ma tahaksin Teid isiklikult tänada oma rõõmsa lapsepõlve eest. Olen õnnelik, et saan elada Nõukogude Liidus, maailma kõige demokraatlikumas ja edumeelsemas riigis. Ma olen lugenud, kui raske on laste elu kapitalistlikes riikides, ja ma tunnen kaasa kõikidele neile, kes ei ela NSV Liidus. Nemad ei näe kunagi oma unistuste täitumist … “

Saša on poiss, kes tahab üle kõige pioneeriks saada. Sest stalinlikul Venemaal ei ole lapsel suuremat uhkust kui kanda punast rätti ning aidata üles ehitada kommunismi. Saša suureks eeskujuks on tema isa, kes on kangelane ja keda Stalin ise on kutsunud „raudseks luuaks, mis pühib kahjurid meie hulgast.“ Sestap arvabki Saša, et kui tema isa ööl enne Saša ihaldatud pioneeriks võtmist  ära viiakse, on tegu suure eksitusega. Sest tema isa on ju kommunistlik kangelane! Järgnevad segased sündmused, mille käigus avastab Saša Nõukogudemaa kohta nii mõndagi vastuolulist.


„Stalini murtud nina“ on üks lasteraamat, mis käsitleb VÄGA tõsiseid teemasid ning pakub päris palju kõne- ja mõtteainet. Kajastuvad stailnismiaegne paranoia, hirm ja ükskõiksus. Raamatu lõpus on ära toodud ka seletused näiteks selle kohta kes olid pioneerid, Kreml või informaatorid. Lisaks on võimalik rohkem teada saada autori kohta, kes kirjeldab „Stalini murtud nina“ kui teataval määral autobiograafilist raamatut („Lapsena ma ei teadnud, et meie reaalsus on rusuv, sest ma ei tundnud mingit teistsugust elu. Kommunistist isa tõttu uskusin ma kommunistlikesse ideaalidesse“). Ka elas autor lapsepõlves samasuguses ühiskorteris nagu Sašagi. 

Kokkuvõttes on see raamat minu jaoks nagu stalinismiaegse elu kokkusurutud ja tihendatud versioon, mida on kohati raske, aga põnev lugeda. 

Mida on lastekirjanduse uurija Jaanika Palm on "Stalini murtud ninast" kirjutanud, saab teada siit.

Liisi

kolmapäev, 23. aprill 2014

MINA ENNE SIND Jojo Moyes


 Louisa Clark on Inglismaa väikelinnas elav 26-aastane naine, kes kaotab töö. Töö on samas asi, mida on talle hädasti vaja, sest ilma tema toeta ei saa tema küllaltki suur pere enam hakkama. Niisiis saab ta tööd Willi juures, kes on aheldatud ratastooli ning ei saa oma käsigi korralikult kasutada. Ja nii see siis algab. Lou hoolitseb Willi eest nii hästi kui oskab ja Will (kes on oma elu enne õnnetust täiel rinnal elanud) hakkab Louisale (kes pole kunagi oma sünnilinnast kaugemale saanud) näitama et elus on palju rohkemat kui suvised turistidehordid ja vanematemaja. Kummalisel kombel juhtub nii, et mees kes kavatseb surra, võtab endale ülesandeks näidata oma ekstsentrilisele hooldajale – elu tuleb elada nii, et pärast oleks millest rääkida. Lõppude lõpuks antakse sulle elusid elamiseks ju ainult üks.

Vastupidiselt kõigele mida selle raamatu kohta võite kuulnud olla, ei ole see raamat mõeldud pisarate kiskumiseks (ega ole ka armastusromaan). Kui mina selle raamatu lõpetasin, siis nututuju ei olnud. Pigem pani mõtlema (alati hea raamatu tunnus). See on raamat rasketest valikutest ja elust. Mis saaks kui sinust saaks igapäevast abi vajav invaliid, kes ei saa iseseisvalt isegi söömisega hakkama? Kas tahaksid edasi elada? 
Ja samas ... on see raamat elu ELAMISEST.

Omaette väärtuseks on raamatu tegelased. Minule avaldasid nad muljet ja jäävad veel pikaks ajaks meelde oma värvikuse ja huumorimeelega.


Liisi

p.s Head Raamatu ja roosi päeva!

laupäev, 19. aprill 2014

MISS PEREGRINI KODU EBAHARILIKELE LASTELE Ransom Riggs

16- aastase Jacobi vanaisa on mees, kes on elus näinud nii mõndagi. Lapsena sakslaste eest põgenema pidanud ja ka sõjas osalenud juudi rahvusest mees räägib Jacobile igasuguseid lugusid koletistest ning ka imelisest lastekodust – varjupaigast, kuhu kutsuti kokku erinevate võimetega lapsi. Jutte ilmestavad ka erinevad fotod tema lastekodusõpradest. Väikse poisina usutud jutud tunduvad suuremaks saades poisile aga lihtsad laste muinaslood. Kuni tema vanaisa mõrvatakse sellesama muinasjutu-koletise poolt.

Tekib palju küsimusi mis nõuavad Jacobi jaoks vastust – seega suundub ta Walesis asuvale saarele kus lastekodu kunagi asus (või loodetavasti asub ikka veel?) ning leida vastuseid erinevatele küsimustele, näiteks kas vanaisa oli kõrge fantaasialennuga ja veidi hull või on kõik see ka tegelikult olemas? Kes oli see koletis? Ja kas tõesti omavad Peregrini ebaharilikele lastele mõeldud kodus lapsed, kellel on erinevaid üleloomulikke võimeid?

Lisaks kaasahaaravale loole on raamatus loo OSAKS ka erinevad huvitavad vanad fotod (näitena sobib ka raamatu kaanefoto – vaadake seda tähelepanelikult!) mis tekitavad tunde, justkui ei olekski tegemist väljamõeldise vaid teatavat laadi päeviku või asitõendeid koondava kogumikuga.

Kaebuse et lugu jääb veidi pooleli lahendab väike otsing Google’is, mis kinnitab et järg on inglise keeles juba selle aasta alguses ilmunud.

Liisi


p.s Tim Burton teeb raamatule ka juba filmi, mille treilerit võib näha siit.

esmaspäev, 14. aprill 2014

Hea uudis kõigile teadusetegijatele ja huvilistele!


Oxford University Press pakub teisel pool ookeani USAs tähistatava raamatukogunädala (13-19 aprill) raames tasuta ligipääsu oma väljaannetele! 
Uuri lähemalt:
http://networkedblogs.com/VJdxD

reede, 11. aprill 2014

Raamatukogusse jõuab ikka ja jälle uusi raamatuid, hiljuti näiteks:

Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss (Kadri Paas, Katariina Krjutškova)





Täie rauaga! (Margus Pikhof)


Kõik on suurepärane : mälestusi Eesti kolhoosist (Sigrid Rausing)


Kiviraidur (Camilla Läckberg)
Leningradi lähistel (William Lubbeck, David Hurt)



Mustand (Sergei Lukjanenko)


Reeglite kiuste (Linda Howard)
Parem kui šokolaad (Sheila Roberts)

Sõrmed kui Hiina lehvik : Uurimist toimetab asjaarmastaja Daša Vassiljeva (Darja Dontsova)LASTEOSAKONNAS:

Kristallid algajatele : kivide ja kristallide kogumise ja kasutamise teejuht (Corinne Kenner)

Transurfing - reaalsuse juhtimine : praktiline kursus 78 päevaga (Vadim Zeland)

Kinslow' süsteem (Frank J. Kinslow)

LASTEOSAKONNAS:
Juhani jutte (Juhani Püttsepp)

Külla tuleb Irje Karjus!


kolmapäev, 2. aprill 2014

Lasteraamatupäev 02. aprill


Kiri maailma lastele

Siobhán Parkinson

Kirjanikelt küsitakse sageli, kuidas nad oma lugusid kirjutavad – kust neil mõtted tulevad. Selleks on fantaasia, vastab kirjanik. Või nii, võivad lugejad öelda. Aga kus see fantaasia on ja millest see tehtud on ja kas see on kõigil teistel ka?


No jah, ütleb kirjanik, eks ta ole minu pea sees ja see on tehtud paljudest asjadest: piltidest ja sõnadest ja mälestustest, teiste lugude ja sõnade jälgedest, asjade ja viisijuppide ja mõtete ja nägude ja koletiste ja kujundite ja sõnade ja liigutuste ja sõnade ja lainete ja arabeskide ja maastike ja sõnade ja lõhnade ja tunnete ja värvide ja riimide killukestest, väikestest kõlksudest ja sahinatest ja maitsetest ja energiapursetest ja mõistatustest ja tuulehoogudest ja sõnadest. Ja kõik see keerleb seal ringi ja laulab ja moodustab kujundeid ja hõljub ja istub ja mõtleb ja sügab kukalt.

Loomulikult on kõigil fantaasia, muidu ei oskaks me ju undki näha. Aga mitte kõigi fantaasias ei ole ühed ja samad asjad. Kokkade fantaasia sisaldab tõenäoliselt põhiliselt maitseid ja kunstnike fantaasias on põhiliselt värvid ja kujundid. Kirjanike fantaasia aga on peaasjalikult sõnu täis.

Ka lugejate ja kuulajate fantaasia töötab sõnade peal. Kirjaniku fantaasia töötab ja keerutab ja vormib mõtted ja helid ja hääled ja tegelased ja sündmused looks, ja lugu ei ole tehtud millestki muust kui sõnadest, üle lehekülje marssivate kritselduste väesalkadest. Siis tuleb lugeja ja need kritseldused ärkavad ellu. Nad jäävad leheküljele, näevad ikka välja nagu väesalgad, aga nüüd mürgeldavad nad juba ka lugeja fantaasias. Nüüd on lugeja see, kes sõnu vormib ja keerutab, nii et lugu käib nüüd tema pea sees, nii nagu see kunagi käis kirjaniku pea sees.

Sellepärast ongi lugeja loo jaoks niisama tähtis kui kirjanik. Igal lool on ainult üks kirjanik, aga lugejaid on sadu või tuhandeid või isegi miljoneid: kirjaniku enda keeles ja võib-olla isegi teistes keeltes, kui seda lugu tõlgitakse. Ilma kirjanikuta ei oleks lugu kunagi sündinud, aga ilma kõigi nende tuhandete lugejateta üle kogu maailma ei oleks lool kõiki neid elusid, mida lugejad sellele annavad.

Igal lugejal on midagi ühist kõigi teiste sellesama loo lugejatega. Eraldi, ja ometi kõik koos on nad kirjaniku loo oma fantaasias uuesti loonud – see on ühtaegu isiklik ja avalik, ainuline ja ühine, lähedane ja rahvusvaheline. See võib olla just see, mida inimesed kõige paremini teha oskavad.

Loeme edasi!

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Pildi on joonistanud Niamh Sharkley

HEAD LASTERAAMATUPÄEVA!



teisipäev, 1. aprill 2014

VÕISAIALILL


Ükskord võilill…
Kellega?
Ikka saialillega.

Nuputasid välja…
Mille?
Mõistagi võisaialille.

Aga kes küll hakkaks…
Milleks?
Kes küll hakkaks moosililleks?
Ilmar Trull
Kogumikust „Hiire pidu“