esmaspäev, 26. mai 2014

LABÜRINDIJOOKSJA James Dashner


Kes mäletab veel antiik-kreeklaste müüti Minotaurusest – koletist, kes oli pooleldi härg ja pooleldi  inimene? Lühidalt oli lugu nii, et see koletis elas labürindis ning ihkas inimliha, mis toodi talle andamina seitsme neiu ja seitsme noormehe kujul kuni kreeka kangelane Theseus Minotauruse tappis.

See on esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui tahan kirjeldata „Labürindijooksjat“. Olgu, pole ühtegi pooleldi-koletis-härga, kuid on painajad – masin-koletised (kes minu vaimusilmas näevad välja nagu automatiseeritud nälkjad) labürindis, ning poisid kes elavad labürindi keskel asuval välul. Süsteem toimib järgmiselt – igal õhtul sulguvad uksed, mis viivad ümbritsevasse labürinti ning labürinti ilmuvad painajad. Välul olijad on tänu ustele painajate eest öösiti kaitstud, seda muidugi juhul kui nad ööseks labürinti ei jää, ning igal hommikul avanevad labürindi uksed ning väljavalitud poistegrupp, ehk siis jooksjad, asuvad väljapääsu otsima.

Poisid ise on saabunud välule kastis, ning ei mäleta oma eelmisest elust peale eesnime suurt midagi. Nad on tänu kasti saadetud varudele ellu jäänud ning loonud oma miniühiskonna, kus kõigil on omad ülesanded. Kui Thomas labürinti saabub, on kõige kauem viibinud elanud seal juba kaks aastat ning väljapääsu labürindist pole selle ajaga leitud. Kuid siis muutub midagi ning väljapääsu leidmisega läheb kiireks… Nimelt ei saabu enam varusid ning uksed ei sulgu enam ööseks. Ja painajad hakkavad ükshaaval poisse kaasa viima.


„Labürindijooksja“ on põnev lugemine. James Dashner on kirjutanud raamatu, mis jookseb peas tõepoolest nagu film (jooksvate piltidena peaks raamat ilmuma juba selle aasta sügisel). Kirjeldused ei ole pikad, kuid piisavalt täpsed, et autori loodud maailm saaks selgeks ja ilmuks silme ette. Ning põnevust jagub igale leheküljele.

Liisi

reede, 16. mai 2014

POOLPAHA Sally Green


Veedan Walesis üle kuu aja. Mul on hea meel, et oma keha paremini tundma õpin, aga ma tunnen ka mõningast kohmetust. Mul on nimelt tunne, et mu isa jälgiks mind kuidagimoodi. Ta näeb kõike, mida ma teen. Ta noogutab targalt kõigi nende avastuste peale, mida ma oma kehas tuvastan, naeratab heakskiitvalt, kui jänese kinni püüan, nülin ja ära küpsetan, aga vangutab pead, kui teen mõne halva otsuse ja pean seetõttu leppima kesise peavarjuga või ületama jõe kehvas kohas. Mida ma ka teen, tajun tema hindavat pilku ning ootan iga päev, et ta minu juurde ilmuks. […]
 Minu viieteistkümnenda sünnipäevani on kolm nädalat. Ma ei taha riskida uue hindamisega. Olen kindel, et nõukogu näeb, mis mu kehaga toimub ja kuidas ma muutun, ning mu lõppkoodiks ei jää enam määratlemata. Keegi pole mulle öelnud, mis saab siis, kui mind määratletakse Musta nõiana, aga kuna kõik Suurbritannia Mustad nõiad püütakse kinni või tapetakse kohapeal, on mul pilt üsna selge.

Sellest raamatust olin juba enne kuulnud päris palju. Kõik kiitsid kui tore, põnev ja hea raamat on tulemas. Aga kui ma lugesin eestikeelset tutvustust, läks kuidagi isu ära. Esiteks juba pealkiri tundub mulle kohmakas. Poolpaha? Misasi see veel on? Mõtlesin, et viga on tõlkijas, et palju paremini kõlaks ju halb pool, paha pool, poolkurjus või ükskõik mida peale „Poolpaha“. Aga siis nägin originaali pealkirja, milleks on „Half Bad“ ja mõistsin et tegu on lihtsalt veidi kohmaka pealkirjaga. Sama jutt käib ka raamatu tutvustuse kohta, mis muidu on täiesti jabur, ma mõtlen „sa pead vaid põgenema ja leidma Mercury, musta nõia, kes sööb poisikesi“. Ilmselt on tahetud raamatut tutvustada mingil salapärasel viisil, kuid vähemalt minu jaoks ei tule see küll hästi välja. Olgu, aitab sellest jauramisest küll. Nüüd räägime raamatust ENDAST.

Lühidalt on siis lugu järgmine: tänapäeva tavamaailmad elavad tavaliste inimeste kõrval salaja nõiad, kes on jaotunud olemuselt kahte leeri – valged ja mustad. Loo peategelane Nathan Bryn on nii-öelda poolekoodine – pooleldi must ja pooleldi valge. Olgu lisatud, et Walesis ja Inglismaal, kus tegevus toimub, ei ole musti nõidu just palju järgi jäänud, sest nad on lihtsalt valgete poolt maha tapetud. Sellest ka Nathani tagakiusatu positsioon (ikkagi pooleldi must). Ta lahutatakse tema perekonnast, pannakse puuri ning alustatakse väljaõpet, et ta tapaks oma isa (kõige suurem ja julmem must nõid).

Kui jätta välja raamatu tutvustav tekst, siis oli raamat täiesti põnev ja lugemiskõlbulik. Nathani tagakiusamisel Valgete nõidade nõukogu poolt, on ju palju ühist näiteks juutide tagakiusamisega 20. sajandi esimesel poolel ning peategelane ise on poiss, kes armastab metsas ringi uidata ning elektroonikaseadmed tekitavad tema peas ebameeldivaid sisinaid-susinaid, nii et ka neid ta väldib. Selles mõõtes võiks öelda, et teataval määral tänapäevase stereotüüpse noore vastand. Üllatavalt läheb tal ka lugemine väga vaevaliselt (tavaliselt kui raamatute lugemisest juttu tuleb on peategelased just suured raamatulugejad, ei tea küll miks?). muidugi ei tähenda see, et ta oleks rumal. Kaugel sellest. Ja nagu ilma isata kasvanud poisid ikka, idealiseerib ta oma isa, kuigi kõik talle selgeks püüavad teha et tema isa on põhimõtteliselt kurjus ise.


Veel üks asi, mis mind mõtlema paneb on see et kirjanikuks on naine (kellele see on üks tubli ja igati tugev esimene noorteromaan ja raamat üldse), aga raamatu peategelaseks on teismeline poiss. Pole minu otsustada kui hästi on sellevanuse poisi mõttemaailm ära tabatud. See jääb vastava publiku otsustada. Lihtsalt paneb mõtlema. Lõppkokkuvõtteks võin öelda – ära hinda raamatut tema kaane (tutvustava teksti) järgi.

Liisi

esmaspäev, 12. mai 2014

Muuseumiöö


Üleeuroopalise muuseumiöö toimub 17. mail ning kannab ühist teemat "Öös on tähti". 

Selle raames on näiteks Saaremaal avatud Muhu muuseum, Angla Tuulikumägi ja Pärandkultuurikeskus, Saaremaa muuseum, Sõrve militaarmuuseum ja Kaali külastuskeskus. Kavasid on võimalik vaadata siit ja Kaali ning Sõrve puhul siit (otsi üles 17. mai). Muuseumeid saab tasuta külastada kella kuuest (mõnel juhul aga ka juba kella viiest, vaata kava!) õhtul kuni kella üheteistkümneni samal ööl. Lisaks püsiekspositsioonidele toimub muuseumides ka palju muud põnevat! 
Mine piiluma, sest öös on palju põnevat (ka tähti)!

Lisainformatsioon www.muuseumioo.ee

Svetlana Mäe siidimaalid


kolmapäev, 7. mai 2014

Tom & Jerry INC.

Meie koolis on arvutiklass
ja arvutiklassis käib arvutikass.

Arvutikass ei tee koerustükke
ja spordisaalis ei tee tema kükke.

Vaim on tal valmis ja ramm on tal ihus.
Teeb ühe vagura tiigrihüppe
ja arvutihiir on tal pihus.

Ilmar Trull (kogumikust "Musta kassi mumba")

Kevadpori

Kevadel jääb tühjaks tuba,
teeme ennast poriseks.
Kevades on mingi uba:
pole last kes toriseks.

Päikseloojanguni õues
tulvavetes ujume,
pole meie märjas põues
ruumi tusatujule.

Mudapilve pritsime nii
kõrgele kui oskame.
Kuldnokk pageb nagu peni
kõrgemale oksale.

Contra (kogumikust "Isa sokk on matkasell")

Kellassepaproua

Neljapäeva (kesköö paiku), siis kui kõik on vaikne,
kellassepaproua algab kummalisi käike.

Aknast välja, üle aia, piilub nurga tagant.
Juhtub keegi nägema, siis teeskleb, et ta magab.

Ronib vargsi katusele, hüppab üle varju.
Ümberringi sügav rahu - äkki keegi karjub.

Proua vilksab korstna taha - vaikus nagu hauas.
Eterniidil klõpsatavad kingakontsarauad.

Piksevarrast mööda alla, pöörab paremale.
Tänav lõppeb tunneliga, ees on ahervare.

Müüriprakku torkab kirja, silmad siia-sinna.
Võtab mängupüstoli ja tõmbab kuke vinna...

"Hei, tulge välja kärmesti! Teil pole pääsu suuremat!"
Nii kellassepaproua mängib vaimudega luurekat.

Jaanus Vaiksoo (kogumikust "Kellassepaproua")



Aega ei saa raha eest osta (Kaarma)

Aega ei saa raha eest osta
ega postiga tellida.
Ei väänata saa ega pesta
ega taskusse rullida.

Aega saab lihtsalt võtta
ja veeta ja jagada.
Sel hetkel, kui sa ei tõtta, 
võid magusasti magada.

Sulev Oll (kogumikust "Vana sõna vallatused")