reede, 29. august 2014

VÄLGUVARAS Rick Riordan

Teate, mina ei tahtnud olla poolevereline. Kui sa loed seda raamatut sellepärast, et ka sina arvad end olevat pooleverelise, siis soovitan sul selle raamatu kohe käest panna. Usu seda valet, mida iganes su ema või isa sulle su sünni kohta rääkisid, ja ürita oma normaalse eluga edasi minna.

Pooleverelise elu on ohtlik. Hirmus. Suurema osa ajast üritatakse sulle väga valusal ja ebameeldival moel otsa peale teha.

Kui sa oled tavaline laps ja sa loed seda raamatut sellepärast, et pead kogu seda lugu väljamõeldiseks -  suurepärane. Lase edasi. Ma kadestan sind, sest sina võid uskuda, et seda kõike pole kunagi juhtunud.

Tervitagem Percy Jacksonit, keda visatakse järjekordsest koolist välja. Percy ei ole  halb, aga temaga juhtuvad igasugused asjad. Näiteks matemaatikaõpetaja proua Dodds, kes teda tappa proovib ja keda pärast keegi ei mäleta. Selline olukord ajaks igaühel närvi püsti (või tekitab tunde et oled veidike hull). Siis tuleb välja et ta parim sõber inimeseks maskeerunud saatür, tema isa on üks Kreeka jumalatest (jah, tundub et nad on päriselt olemas) ning kogu see krempel on alles probleemide algus…

Sest järsku on Percy isal abi vaja. See saab tähendada vaid üht – retke koos saatür Groveri ning Athena taibuka tütre Annabethiga, mille käigus kohtutakse nii mõnegi tegelasega (näiteks sõjajumal Arese või Medusaga) ning jõutakse New Yorgist Hadese allilma välja.

Pikk jutt lühidalt – VÄGA HEA RAAMAT. Lugege kindlasti. Lugu on põnev ja kaasahaarav ja peategelasel (kes ise lugu jutustab) on väga hea huumorimeel ning lugu on täis kreeka mütoloogilisi tegelasi ja legende (üks põhjustest, miks lugedes meenub just Harry Potter). Saab nalja ja põnevust ja kõike-kõike head. Ja ei tasu muretseda kui Kreeka mütoloogiaga väga kursis ei ole, sest kõik saab ära seletatud. Loo sees muidugi.

p.s. Mina ei ole ainuke, kes arvab, et raamat on hea. Noorem vend luges ka raamatu rekordkiirusel läbi, sest „põnev oli“. Ja muidugi on olemas ka raamatu põhjal valminud film.

Tundub, et üks tänapäevaseid legende on algamas. Jään põnevusega järge ootama.


Liisi

reede, 22. august 2014

Lustakat nädalavahetust!

Mõõtmatu Saaremaa


Saarlane edukalt läbi saab õ-ta.
Saarlane iialgi hobust ei nõõta.
Ei ela Saaremaal ühtegi Krõõta.

Saaremaa suurust on võimatu mõõta!
Saarlane sellega rõõmsasti nõus:
mõõtmist segavad mõõn ja tõus.
(Ain Väät)

reede, 15. august 2014

Viimane soov Andrzej Sapkowski


Hiljem räägiti, et see mees oli tulnud põhjast, Köiemeistrite torni poolt. Ta tuli jalgsi, talutades koormatud hobust päitseidpidi. Oli hiline pärastlõuna, köiepunujate ning sadulseppade kraamipoed olid juba suletud ja tänav tühi. Ilm oli soe, kuid mees kandis õlgadele heidetud musta mantlit. Ta äratas tähelepanu. [---]
Võõras polnud veel vana, kuid tema juuksed olid juba peaaegu täiesti valged. Mantli all kandis ta kulunud nahkkuube, mille kaelus ja varrukasuud olid nööritavad. Kui ta mantli seljast heitis, nägid kõik, et tal on mõõk rihmaga seljale kinnitatud. Selles polnud midagi imelikku, sest Wyzimis kandsid peaaegu kõik relva, kuid keegi ei kandnud mõõka seljal nagu vibu või nooletuppe.“  Ja edasi lugege ise, sest olukord läheb veidi pinevaks (ja isegi veriseks).

Igatahes oli see, mida praegu lugesite nõidur Geralti kirjeldus. Ja kes veel ära ei tabanud, siis Geralt on selle raamatu (ning „Viimase soovi“ järje „Ettemääratuse mõõk“) peategelane. Lapsepõlvest saati eritreeningut ja kasvatust saanud nõidur rändab mööda ilma, otsides tööd (ehk koletisi, keda raha eest kahjutuks teha). Aga Geralt on südametunnistusega mees, ta ei tapa iga üleloomulikku olendit, kes teele ette jääb (ta ei ole tapamasin), vaid ainult neid kes inimesi ohustavad. Ta ei tapa näiteks vampiiri, kes on tegelikult neetud kuningatütart, vaid päästab ta needusest (võttes oma elule suurema riski lihtsama lahenduse ehk tapmise asemel). Kõlab nagu muinasjutt, aga ei ole. Vampiiri küll enam ei ole, aga tüdruk on vaimse alaarenguga. Pole olemas täiuslikke õnnelikke lõppe.

Seoses nõiduri-ametiga tuleb ka Geraltil endal rinda pista väga paljude eelarvamuste ja alavääristava suhtumisega. Teistsugusus (lapsepõlves läbi tehtud muutused) ja tema amet tagavad paljude kitsarinnalise suhtumise (ta pole enam inimene, tal puuduvad emotsioonid jne). Kuid Geraltil on ka sõpru, kelleks tavaliselt saavad need, kes teda natukenegi tundma õpivad. Näiteks teda tihti rännakutel saatev trubaduur-naistemees Jasper (sest kangelastegudest tuleb ju lugusid luua!). Olgu ka hoiatatud, et lööminguid, kõrtse ja naisi on selles karmis loos päris palju.

Mõlemad raamatud („Viimane soov“ ja „Ettemääratuse mõõk“) on väga köitva tegevustikuga. Kohatakse erinevaid inimtüüpe ning kohati on üleloomulikud olendid inimlikumad kui inimesed. Raamatud on kokku pandud erinevatest lugudest mis kõik on omavahel seotud ning võib juhtuda, et kronoloogiline järjekord läheb veidi sassi (ehk loo lõpplahendus on enne loo eellugu või algust). Samas on tegu ka kahe erineva looga, nii et segadust ei teki. Minu meelest on ülesehitus hiilgav, nagu ka raamat(ud) ise. Seega – olen vaimustuses!


p.s arvutimäng Witcher on tehtud just nende samade raamatute järgi

Liisi