neljapäev, 20. veebruar 2020

Filosoofiline mutipüük

Marc Hamer "Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses", Varrak 2019, ingl k tlk Lii Tõnismann, ill Joe McLaren, 231 lk

On kaht sorti uinutavaid raamatuid: ühed on nii igavad, et uni tuleb peale; teised, kuigi ülihead, mõjuvad nii lõõgastavalt, et lugemine lõpeb jälle mõnusa nohisemisega. Siinne on see teist sorti. Eks igav ja ülihea ole muidugi ülimalt subjektiivsed ja võivad kergesti ka ühest teiseks muutuda, kuid selle raamatu puhul tundsin algusest lõpuni, et on hea. Kuigi lugesin teda suurema osa ajast une-eelses seisundis. Seega jälle üks kena öökapiraamat.
    Marc Hamer jutustab muttidest, nende eluviisist ja püüdmisest nii põhjalikult, et raamat aitaks õpikukski, kuid eluloolised meenutused ja maailmavaatelised mõtisklused teevad sellest siiski juturaamatu. Aga nii hariva, et igaüks, kes selle läbi loeb, saab aru, et mutipere, kes elab keset kuuski noori-vanu ja kutsub kokku külalisi, on täielik ulme.

Inge

kolmapäev, 5. veebruar 2020

Karjääriõpetus mudilastele

Margit Saluste "Kõik tööd on head", Koolibri 2016, 78 lk

Margit Saluste "Kõik tööd on head 2", Koolibri 2019, 78 lk

Imekenad raamatud,  mille abil tutvustada lastele erinevaid ameteid. Teksti on neis napisti, seepärast sobivad nad pisikestele ja/või püsimatutele. Et jutt on oskuslikult ja vaimukalt pikitud temaatiliste vanasõnade ja kõnekäändudega, siis on lõbus ka suurtel ettelugejatel.
    Kuna lood on enamasti paarikaupa omavahel põimunud, siis annab see teadmise, et kõik tööd pole mitte ainult head, vaid nad on ka vajalikud. Tööd tehakse teiste abistamiseks ja enese rõõmuks, mitte rahateenimiseks. Neil õnnelikel, kes oma tööd armastavad, see ju nii ongi.
    Kindlasti tasub hoolega uurida ka autori kauneid rõõmsavärvilisi illustratsioone. Eriti esimeses raamatus leiab neilt leidlikke kiiksuga detaile, mis ergutavad fantaasiat ja teevad tuju heaks. Kena on seegi, et kuigi pildid võtavad enda alla suurema osa ruumist, on jäetud tekstile piisavalt vaba pinda, nii et ei pea illustratsioonide seest kirjapuru taga otsima, nagu lasteraamatutes muidu pahatihti teha tuleb.

Inge

neljapäev, 30. jaanuar 2020

Muinas- ja muidu jutu meisterlik põimumine

Jaanus Vaiksoo "Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist", Ärkel 2018, ill Katrin Kaev, 46 lk

Kingid lastekirjandusele pilgu, võtab südame. Ei teagi, kas olen nüüd südametu või on süda hoopis täis...
    See raamat sobib suurepäraselt ettelugemiseks. Ilmselt eelkõige lasteaia- ja võibolla ka väga värsketele koolilastele. Samavanustele siis, nagu on õde-venda Mirjam ja Mikk: 5–7-aastastele. Kohtumised on tõesti kummalised, põnevad ja vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele ka naljakad. Mulle meeldis eriti, kuidas lood on põimitud muinasjuttude ja kirjandusklassikaga, ja ega lõpuks täit selgust saanudki, kust see reaalsuse piir täpselt läks, kuid see oligi tore – ergutab lugejaid-kuulajaid mõtlema ja omavahel arutlema.

Inge

kolmapäev, 29. jaanuar 2020

"Pärnu maanteel, korter kuus, elab onu Heino Kruus..."

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino eksis ära", Koolibri 2007, ill Kadri Ilves, 48 lk

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", Tallinna Keskraamatukogu 2010, ill Kertu Sillaste, 72 lk

Kaks armast luulekogu sümpaatsest tegelasest, kes vaatleb loodust, kuulab vaikust, lustib, lips ees, õhtul pimedas laste mänguväljakul, ootab päkapikult sussi sisse kommi, loeb palju, peseb pesu, peab tigudega pidu (see kes-tab tä-na-se-ni) ja mis kõik veel. Onu Heinost siis. Esialgu on ta veidi üksik, aga õnneks saab kuramaažist tädi Kaiega asja ja koos luuakse imekena pere, kus kasvab ka pojake Rein. Kuidas lapsed selle vastu võtavad, ei oska ütelda, pole proovinud, aga mina nautisin täiega.
    Heino-luuletused voogavad mõnusalt. Kui mõnikord hakkab luules see voogamine domineerima, nii et kipub juba sisu varjutama, siis siin ei läinud mõte uitama, vaid püsis kenasti teksti juures. Tegelikult lugesin neid ka aastaid tagasi, aga erilist elamust tollal ei saanud. Nüüd puksusin bussis omaette, küllap üsna onuheinolikult, naerda. Eks iga raamatuni peab kasvama.
   
Hea, et "Tujurikkuja" onu Heinole on vastukaaluks ka see tore onu Heino, kuigi tänapäeva lastele oleks vast lähedasem mõni kaasaegsem nimi. Uuel põlvkonnal on vist juba onu Kevinid ja onu Trevorid... Kui ei ole välismaa onud.

Stiilinäiteks lugu sellest, kuidas ilves ajas onu Heino küttepuude varumise nurja:

ONU HEINO JÕULUKINK

Onu Heino rühkis metsa, kaasas saag ja kirves.
Tahtis teha küttepuid –, kuid vastu juhtus ilves.

Mehel läksid jalad nõrgaks, otsaette higitilk,
tundis, kuidas teda puuris metsakassi luurav pilk.

Heino kohmas aralt: "Tere... Mul ei olnud plaanis muud,
tahtsin ainult koju viia ühte väikest jõulupuud."

Ilves muigas: "Veider vana. Kährikuga paras paar.
Jõulud juba ammu möödas. Praegu on ju veebruar."

"Ah, et möödas. Vaat, kus lugu!" onu Heino imestas.
"Mina küll ei saanud pakki," ütles mees ja minestas...

Onu Heino ärkas voodis, hõõrus kahe käega silmi.
Nägi nurgas jõulukuuske – on see unes või on ilmsi?

Keegi istus kuuse kõrval, see ei olnud naabri Liisu.
Rahulikult limpsis vurre juba tuttav metsakiisu:

"Tassisin su seljas koju, hakkas miskipärast kahju.
Maja oli külm ja kõle. Panin kütte pliidi, ahju.

Vaatasin, et oled justkui veidi õnnetu ja üksi,
sellepärast jõulukingiks tõin sul jänkunahast mütsi."

Nüüd on onu Heinol sõber – päris pesuehtne ilves,
ehkki veidi karmi moega: silmad kissis, nägu pilves.

Inge

teisipäev, 28. jaanuar 2020

Paeluv kingamüsteerium

Jaanus Vaiksoo "King nr 39", Ärkel 2019, ill Katrin Kaev, 184 lk

Lasteraamat, aga põnev ka vanainimesel lugeda. Isegi nii, et oli üsna raske jääda oma esialgse kavatsuse juurde hoida seda vaid bussilektüüriks. Ei saa ju rahu, kui üks klanitud mees ostab iga päev kingapoest paari kalleid kingi! Mis värk on?!
    Õhustikult soe ja helge, heas mõttes vanaaegne – nagu üks kena lasteraamat olla võikski. Nagu muuseas juhatatakse kätte teeotsad, kust võiks alguse saada suguvõsauurimise või kettagolfi- või muusikahuvi. Head tegelased on kohe eriti head ja pahadki on rohkem sellised lollikesed, kellest pigem hakkab kahju. Ainult lõpp oli minu jaoks ... kuidagi kummaline. Ei saa ütelda, et vajus ära, aga oli justkui teisest ooperist. Samas tuttavlik, meenutades niiviisi mõnd Vaiksoo luuletust, kus samuti lõpurida ei haaku ülejäänu riimi või rütmiga (näiteks väga ilus "Põhjatuulemaal").
    Igatahes soovitan seda raamatut lugeda. Raamatukogus või -poes peaks tema kaaned hästi silma jääma, nii krellist rohelisest on võimatu mööda vaadata.

Inge