Raamatukogu laenutusosakond on koht, kus paljastub kõige kiiremini ja selgemalt mu tahtejõu nõrkus, võib vist isegi ütelda puudumine. Kuigi ma tõesti püüan seal mitte ringi vaadata, ei õnnestu see mul peaaegu kunagi, ja tulemuseks on taas mõni uus raamat (halvemal juhul mitu), mis ei lase kodus lugemist ootavate raamatute virnal kriipsuvõrragi kahaneda. Seekord siis Shaun Bythelli „Raamatukaupmehe päevik“.
Shaun Bythell peab kasutatud raamatute poodi Šotimaal Wigtowni linnakeses – rahvuslikus raamatulinnas, nagu seda rohkete raamatupoodide ja igasügisese suure raamatufestivali tõttu nimetatakse. Eriti kena on, et nii pood kui linnake ei ole väljamõeldised, vaid on päriselt olemas. Päevikusissekanded on veebruarist veebruarini 2014–2015 ning kajastavadki mõne üksiku erandiga vaid poepidamist. Algajale poepidajale kindlasti õpetlik lugemine, kuid küllap on ka kogenumal kena võrrelda ja kaasa noogutada. Nagu üldse teenindajatel, sest kliendid-ostjad-külastajad käituvad ilmselt kõikjal sarnaselt, paigutudes teenindaja (ala)teadvuses kindlasse lahtrisse. Näiteks kui raamatukoguhoidja loeb külastajast, kes ütleb: „Ma otsin üht raamatut, aga ei tea, mis selle pealkiri on. Ma tean ainult, milline see välja näeb. See on väga vana raamat.“ (lk 189), siis ta ilmselt naeratab äratundmisrõõmus. Mina küll naeratasin. (Aga ühe teise lõigu peale, millest selgus, mida mõtleb kasutatud raamatute müüja raamatukoguhoidjast, ei naeratanud ma teps mitte.)
Selliseid tööelupäevikuid võiks tegelikult rohkem olla, iga ameti kohta. Ise ju kõikjal töötada ei jõua ning tuttavaidki ei ole igalt elualalt, kuid mida mõtleb-tunneb ühe või teise töö tegija, seda on küll huvitav lugeda.
Inge
