reede, 16. mai 2014

POOLPAHA Sally Green


Veedan Walesis üle kuu aja. Mul on hea meel, et oma keha paremini tundma õpin, aga ma tunnen ka mõningast kohmetust. Mul on nimelt tunne, et mu isa jälgiks mind kuidagimoodi. Ta näeb kõike, mida ma teen. Ta noogutab targalt kõigi nende avastuste peale, mida ma oma kehas tuvastan, naeratab heakskiitvalt, kui jänese kinni püüan, nülin ja ära küpsetan, aga vangutab pead, kui teen mõne halva otsuse ja pean seetõttu leppima kesise peavarjuga või ületama jõe kehvas kohas. Mida ma ka teen, tajun tema hindavat pilku ning ootan iga päev, et ta minu juurde ilmuks. […]
 Minu viieteistkümnenda sünnipäevani on kolm nädalat. Ma ei taha riskida uue hindamisega. Olen kindel, et nõukogu näeb, mis mu kehaga toimub ja kuidas ma muutun, ning mu lõppkoodiks ei jää enam määratlemata. Keegi pole mulle öelnud, mis saab siis, kui mind määratletakse Musta nõiana, aga kuna kõik Suurbritannia Mustad nõiad püütakse kinni või tapetakse kohapeal, on mul pilt üsna selge.

Sellest raamatust olin juba enne kuulnud päris palju. Kõik kiitsid kui tore, põnev ja hea raamat on tulemas. Aga kui ma lugesin eestikeelset tutvustust, läks kuidagi isu ära. Esiteks juba pealkiri tundub mulle kohmakas. Poolpaha? Misasi see veel on? Mõtlesin, et viga on tõlkijas, et palju paremini kõlaks ju halb pool, paha pool, poolkurjus või ükskõik mida peale „Poolpaha“. Aga siis nägin originaali pealkirja, milleks on „Half Bad“ ja mõistsin et tegu on lihtsalt veidi kohmaka pealkirjaga. Sama jutt käib ka raamatu tutvustuse kohta, mis muidu on täiesti jabur, ma mõtlen „sa pead vaid põgenema ja leidma Mercury, musta nõia, kes sööb poisikesi“. Ilmselt on tahetud raamatut tutvustada mingil salapärasel viisil, kuid vähemalt minu jaoks ei tule see küll hästi välja. Olgu, aitab sellest jauramisest küll. Nüüd räägime raamatust ENDAST.

Lühidalt on siis lugu järgmine: tänapäeva tavamaailmad elavad tavaliste inimeste kõrval salaja nõiad, kes on jaotunud olemuselt kahte leeri – valged ja mustad. Loo peategelane Nathan Bryn on nii-öelda poolekoodine – pooleldi must ja pooleldi valge. Olgu lisatud, et Walesis ja Inglismaal, kus tegevus toimub, ei ole musti nõidu just palju järgi jäänud, sest nad on lihtsalt valgete poolt maha tapetud. Sellest ka Nathani tagakiusatu positsioon (ikkagi pooleldi must). Ta lahutatakse tema perekonnast, pannakse puuri ning alustatakse väljaõpet, et ta tapaks oma isa (kõige suurem ja julmem must nõid).

Kui jätta välja raamatu tutvustav tekst, siis oli raamat täiesti põnev ja lugemiskõlbulik. Nathani tagakiusamisel Valgete nõidade nõukogu poolt, on ju palju ühist näiteks juutide tagakiusamisega 20. sajandi esimesel poolel ning peategelane ise on poiss, kes armastab metsas ringi uidata ning elektroonikaseadmed tekitavad tema peas ebameeldivaid sisinaid-susinaid, nii et ka neid ta väldib. Selles mõõtes võiks öelda, et teataval määral tänapäevase stereotüüpse noore vastand. Üllatavalt läheb tal ka lugemine väga vaevaliselt (tavaliselt kui raamatute lugemisest juttu tuleb on peategelased just suured raamatulugejad, ei tea küll miks?). muidugi ei tähenda see, et ta oleks rumal. Kaugel sellest. Ja nagu ilma isata kasvanud poisid ikka, idealiseerib ta oma isa, kuigi kõik talle selgeks püüavad teha et tema isa on põhimõtteliselt kurjus ise.


Veel üks asi, mis mind mõtlema paneb on see et kirjanikuks on naine (kellele see on üks tubli ja igati tugev esimene noorteromaan ja raamat üldse), aga raamatu peategelaseks on teismeline poiss. Pole minu otsustada kui hästi on sellevanuse poisi mõttemaailm ära tabatud. See jääb vastava publiku otsustada. Lihtsalt paneb mõtlema. Lõppkokkuvõtteks võin öelda – ära hinda raamatut tema kaane (tutvustava teksti) järgi.

Liisi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar