neljapäev, 9. aprill 2015

KUI KOLETIS KUTSUB Patrick Ness


„Lood on kõige metsikumad asjad üldse, müristas koletis. Lood jälitavad ja hammustavad ja kummitavad. „Õpetajad räägivad sellist juttu“, jätkas Conor. „Neid ei usu ka kunagi keegi.“
Ja kui mina olen oma kolm lugu lõpetanud, ütles koletis, nagu poleks Conor rääkinudki, räägid sina mulle neljanda. Conor vingerdas koletise peos. „Mina ei oska lugusid rääkida.“
Sa räägid mulle neljanda, kordas koletis, ja see on tõde.
„Tõde?“
Mitte mingi suvaline tõde. Sinu tõde.
„Oo-kei,“ sõnas Conor „aga sa ju ütlesid, et ma hakkan enne lõppu kartma ja see ei kõla üldse hirmsalt.“ … Sina tead, et sinu tõde, mida sa varjad, Conor O’Malley, on see, mida sa kõige rohkem kardad. … Sellepärast sa mind kutsusidki.““


Kui selle raamatu kätte võtsin ootasin ausalt öeldes midagi miss Peregrini lastekodulaste taolist. Ilusad pildid ning lahendamist vajavad mõistatused. Aga ma eksisin. Tõsi – raamat on sünge ja salapärane, aga üleloomulik ta ei ole. Hirm on tõeline, õudus on tõeline, olukord on tõeline ning koletis on tõeline. Ja probleemid on keerulised (sellised, millest on kolmeteistkümneaastastel poistel võib-olla raske aru saada. Võib-olla ka mitte)

Conor on 13-aastane poiss, kellele on kõige tähtsam inimene tema ema. Aga emal on vähk. ja lootust paranemiseks jääb järjest vähemaks. Ja Conor on nii üksi. Ta ei saa läbi oma vanaemaga, koolikaaslased kiusavad ning isa elab oma uue perega ookeani taga. Niisiis hakkab Conorit külastama koletis. Täpselt kuus minutit peale keskööd ta ilmub, ning lubab Conorile rääkida kolm lugu, tingimusel et Conor räägib talle neljanda loo. Sündmused arenevad ning need kolm lugu ei ole üldse sellised nagu Conor alguses arvab. Koletise lood ja tõelisus hakkavad segunema ning Conor jääb järjest rohkem üksi oma valu, lootuse ja segadusega.

Ütlen ausalt – see on üks valus raamat. Alustasin lugemist ning ei saanud seda enne maha panna kui olin viimase lehekülje läbi lugenud (raamat ei ole ka kuigi mahukas). Lugu poisist, kes peab üksi selle kõigega toime tulema,  valab oma väljendamatud ja endalegi arusaamatud hirmud ning tunded koletise vormi. Siitmailt ei leia te mitte ühtegi nõidust ega ime. Sest koletisi pole tegelikult olemas. On ainult hirm tuleviku ja kaotuse ees.


Jutt põhineb Siobah Dowd’i ideel, kes suri rinnavähki enne kui jõudis antud raamatu valmis kirjutada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar