neljapäev, 28. mai 2015

Cinder Marissa Meyer

Seekord tutvustan inglisekeelset raamatut „Cinder“ meie Ameerika Teabepunktinurgast.
Cinder - Söed, tuhk, räbu

„Cinder, I’ve got it!“ Iko wheeled out of the crowd and up to the worktable, her blue sensor flashing. Lifting one pronged hand, she slammed a brand-new steel-plated foot onto the desk, in the shadow of the prince’s android. “It’s a huge improvement over the old one, only slightly used, and the wiring looks compatible as is. …” “You don’t see a personality like that every day,” said prince Kay … “Did you program her yourself?” “Believe it or not, she came this way. I suspect a programming error, which is probably why my stepmother got her so cheap.” “I do not have a programming error!” said Iko behind her.

„Cinder, sain kätte!“ Iko veeres rahvahulgast töölaua juurde, sinine sensor vilkumas. Oma harulist kätt tõstes viskas ta printsi androidi taha lauale uhiuue terasega kaetud jala. „See on vanast palju parem, vähekasutatud ja juhtmestik on kergesti ühilduv“ …“Sellist iseloomu ei näe just iga päev,“ ütles prints Kai … „Kas sa programmeerisid ta ise?“ „Uskuge või mitte, aga ta tuli meile sellisena. Ma kahtlustan programmeerimisviga. See on arvatavasti ka põhjus miks mu kasuema ta nii odavalt sai.“ „Mul ei ole mingit programmeerimisviga!“ vaidles Iko Cinderi selja tagant.

Tere tulemast tulevikumaailma Uus-Pekingisse - linna mis ehitati uuesti üles peale Neljandat Maailmasõda. Tehnoloogiat täis maailmasse, kus sõidetakse hõljukitega; raskeid, ohtlikke ja vajalikke töid teevad androidid, levib surmav katk (Letumosis) ning mida ähvardab oht väljaspoolt – Maa kaaslaselt kuult.

Cinder on Uus-Pekingi parim mehhaanik. Ta on 16-aastane orvust tüdruk, kellel on teda jälestav kasuema ja kaks kasuõde (tuleb tuttav ette?) ning kelle kehast 36,28% on tehislik. Cinder on küborg, mis selles maailmas on samm inimesest madalamal. Sest missugune inimene ei suuda (näiteks  Cinderi puhul) punastada ega nutta? Või kellel on peas oma netiühendus? Iroonilise huumorisoonega Cinderil on elus kaks sõpra – tema noorem kasuõde Peony ja vigase iseloomukiibiga (ehk iseloomuga) android Iko. Cinderi elu läheb huvitavaks kui Ida Ühenduse (ehk Aasia) prints saabub tema mehhaanikuputkasse ning palub tal parandada katkiläinud android Naincy.

Prints Kai on aga Ida Ühenduse (Eastern Commonwealth) tulevane keiser, oma rahva teener, kelle õlgadele pannakse suur vastutus tagada rahu Maa ja Kuu vahel. Ülesanne, mille täitmine on järjest raskem, sest kuu kuninganna Levana nõudmised on Maa seisukohast vastuvõetamatud ning kahe riigi vahelised läbirääkimised ei suju kuidagi, ning sõja puhkedes oleksid kuulased arvatavasti võidukad. Aina selgemaks saab, et kuninganna Levana tahab Maad endale. Ning selle saamiseks on tal kavatsus alustada Ida Ühendusest.

Ja kuulased? Neist on saanud omaette rass, kellest suuremal osal on võime lummata ehk teiste ajudega manipuleerida.  Kuu kuri kuninganna Levana tahab Maa elanikke oma võimu alla saada, nagu ta on teinud Kuul. Selleks aga plaanib ta kasutada Ida Ühendust ja selle monarhiat (see tähendab prints Kaitot).  Ja siis veel need kuulujutud kuu tegelikust troonipärijast kadunud kuuprintsess Selene’ist, kes peaks ammu surnud olema…
Tuhkatriinu üliäge ümberjutustus, millesse saab segatud palju poliitikat, eelarvamusi ja kokkulangevusi ning muidugi on kõige kõrgpunktiks iga-aastane rahuball kus keegi kaotab kinga asemel hoopiski jala.

Raamat (ja kogu sari) on väga terviklik ja meeldib mulle väga! Mulle meeldib hoolikalt kokkupandud maailm (mis minu silmis näeb tehnoloogia poolest välja küll juba üpriski lähituleviku moodi. Seda küll loodetavasti ilma maailmasõdadeta), ladus stiil, läbimõeldud tegelased (näiteks Iko, kes on masin, kuid kellel on inimese mõtted ja tunded) ja isevärki muinasjututöötlus(ed). Raamat on ülipõnev ja seda on peale alustamist väga raske uuesti ära panna (kellel on üldse vaja tööl/koolis käia?).


Peale tuhkatriinuloo (mis on sarja esimene raamat), on  teises raamatus seiklemas Scarlet, punapäine maatüdruk Prantsusmaalt, kes läheb koos Hundiga päästma oma vanaema. Kolmandas raamatus kohtume häkker Cress’iga, kes elab satelliidil ja omab väga-väga pikki juukseid  ;) ning neljandas raamatus Levana kasutütre Winter’iga (Talv), kes on hingematvalt ilus oma süsimustade juustega (ja kelle võõrasemale on ilus olemine kinnisideeks).

Ja üldse, lugemine inglise keeles ei ole üldse nii raske kui alguses tunduda võib. Kes pole poovinud, see ei saagi teada!

Liisi

P.S Nüüd väljas ka eesti keeles (loodetavasti varsti ka meie raamatukogu riiulis). 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar